Reaalsus sakib!!!

"Ma mõtlesin kaua, kas sulle rääkida sellest või mitte, aga sa oled ju täiskasvanu ja sul on õigus sellest teda."

Mõnes mõttes ma ei oleks seda soovinud teada.....

"Mul oli valus vaadata, kuidas ta sind ära üritas osta...Ma arvasin, et äkki selle tõttu hülgad sa ta. Ma arvasin, et sa peaksid seda teada, kuna ta armastab sind väga ja see murraks ta südame, kui sa ta jätaksid. Kaua sa ikka pimeduses istud."

Oleksingi seal pimeduses istunud, kuid ma ei soovi talle haiget teha! Ja ükskõik kui valus see mulle ka ei oleks, pean ma selle tõsiasjaga leppima.

Ma keen vihast!!!! Kõik need aastad!!! Kõik aastad, mil ma üritasin oma suhteid temaga parandada.....Soovin, et poleks teda tundnudki..aga samas...ma ilmselt ei teadnudki teda. Kõik need moraali lugemised, olemine tema mõõdupuu järgi ja paljud muudki...milleks? Mul on tema pärast süda paha...ta vaatab mulle silma ja VALETAB !! Ja mis ma siis veel teada saan... Et mina olen kõiges süüdi...kõiges.... Räägin poisiga, too on minu peika ning ma selline lits kohe valmis. Olen sõbral külas ja kohe ma joon nagu laus joodik. Ja mis veel.... ah jaa! Olen tubli ja korralik, kui tal mind vaja on. Kui tal minu abi jälle vaja pole, olen taaskord see kurja juur, kes tegi seda ja rääkis toda asja. No mida!!!!!

"Kas sul häbi pole, et ta sul selline on?"

Te ei kujuta ette, kuidas ma maa alla vajusin, kui ma seda kõike kuulsin. Kuidas just tema, see kõike teadja ja kõige targem, eksib enda sõnade vastu ja mitte ainult ühe korra. Uskumatu! Ma ei oleks elu sees uskunud seda kõike... aga kui ma kuulsin tõde... mu silmad avanesid. Kõik loksus paike...Tema sõnad ja teod seletasid kõike...no mitte kõike..see MIKS? faktor on siiski teadmatta.

See kõik teeb mulle nii palju haiget...Mu sees purunes midagi kildudeks ja need killud omakorda laastavad mu südant....... hinge...... mõistust. Mu pea on miljoneid asju täis ja paratamatult tuleb ka ilme ette pilte...mälestused...Need mälestused...Kas kõik oli võlts? Võlts inimene ei tooda midagi reaalset. Ainuke reaalsus on valu.

Tervelt 2 päeva olin ma sõnatu selle teema kohta...kuid siis..Ma justkui avastasin endas hääle. Kuid ma ei sa selle häälega midagi teha... Mul oleks nii palju öelda talle, kuid kardan, et midagi mõistlikku ei suuda talle näkku öelda, kuna tema nägemine ärritaks mind nii palju, et ma hakkaksin nutma. Ja seni pean ma kasutama oma kavalust, oma mõistust....Ootama seni, kuni mu äsja avastatud hääl on piisavalt tugev.

Mul on igatsus nii suur....pole nii ammu saanud kalli inimesega rääkida.... Kogu see teadmine on rikkunud mu elu. Kuidas saan ma naerda, kui jutt sellele teemale läheb? Kuidas saan ma olla uhke? Mul oleks lihtsalt vaja sellest kõigest eemale saada..minna sinna, kus ei meenuks mulle midagi muud kui olla mina ise ja nautida oma õigust olla õnnelik.

Ma armastan sind!

I wish i could feel no pain.....