*Väike muusika, mis ehk annab veidi aimu, mida ma tunnen, soovin, kardan. Pange see käima ning head lugemist.*
*** Rahutu hing lamamas voodis. Kardab silmi sulgeda ning mõelda, mis siis saab, kui ta helistab. Mida öelda? Samas... Süda ja hing igatseb teda. Mida teha?
Telefoni haarates, märkan, et kell on 2 läbi. Aeg venib. Keegi nagu naudiks mind piinlemas näha. Arvutist kõlavad minu viimased allatõmmatud lood, mis peamiselt koosnevad sõnadest "I love you!" Valu südames suureneb...
Sõnum. EI! Ma ei julge. Viimane sõnum talle oli julm. Mida ta küll minust arvab?. Kuid...Mida hullem, seda parem. Silmad liiguvad üle sõnade. Ja siis tuleb kogu tahtmine kokku võtta ning teha midagi sellist, mida ma poleks elu sees uskunud, et ma teen. "Nägemist"
Mission completed. Ohverdus tehtud. Need neetud laulud! Miks peavad nad kõlama just nüüd? Mu pisarad langevad... vaikselt kukkudes padjale. Hing on kinni... Või pigem on hing puudulik. Tühi tunne. Panen käe südamele, lootes, et see veel alles on. Kuid tundub, et mu süda on siiani tema käes. Ta ju lubas seda kaitsta. Ta tegigi seda... kuid mina rikkusin meie lubadust. Ma ei taha su sõnumeid ega su kõnesid...Tead miks? Sest need tuletavad meelde, kui hea sa oled. Hirm vastata su kõnedele, sest teadmine, et kõne lõppedes, ei kannata ma seda igatsust välja. Ehk idiootsus, kuid ma pole ju nagu iga teine tüdruk. Võib-olla ongi selles probleem. Et olen tüdruk, mitte naine. MA EI TEA!!!
Mina, mitte sina. Süüdi olen mina. Ma ei vääri sellist inimest oma ellu. Et saaksin armastust oma ellu lubada, peaks mul kõigepealt elu olema. Kas on tõesti nii raske must loobuda? Olen ju kõigest valu ja muret põhjustanud. Ilma minuta oleks ju palju kergem.
Ma ei suuda magada. Miks tulid mu ellu?? Miks sind unustada on nii raske?? Kõik on allamäge läinud pärast seda ööd. Olen kaotanud kõik. Armastus on mu hüljanud. Ei. See ei ole tõsi. Vastupidi. Mina olin see geniaalne inimene, kes selle hülgas. Ma armastasin teda. Ükski mu armastuse avaldustest ei olnud vale. Need olid tõelised! Ma siiani armastan... Tahan tagasi oma südant! Ma ei kannata seda valu.! Palun! Ütle, et sa ei armasta mind! Ma tõesti ei tahtnud sulle haiget teha! Anna andeks! Anna andeks...
...Väsimus võtab võimust...
Tüdimus oma elust. Liiga palju valu ja kurbust. Mured ja tülid käivad mul üle pea. Üks hoop teise järel. Saadaks ennast kuu peale kui see võimalik oleks. Ehk isegi Pluutole. Selline külma ja üksik, nagu minagi. Head ööd. Ehk ärgates on maailm ilusam. Kas uut elu alustades on parem minevik unustada? Aga kui unustame, siis kas me kordame oma eelmiseid vigu? Või oleme juba nendest õppinud? ***
My heart feels like a circus
It’s to much to take in
It’s hard to lose love
But you were my best friend
So I walk this high wire
Alone tonight
That way it won’t hurt so much
When we say goodbye
