Tänane päev on olnud lihtsalt jube... Miks ma pean nii paganama emotsionaalne olema!!!! Suudan oma tunded vakka all hoida, kuid kui küsiti küsimus:" Kas pooldad oma ema tegu?"... Ja juba mu käed värisesid, pisarad taaskord valla, süda tahab rinnust jooksu pista... Kuid kogu selle "hirmumoraali" lugemise juures, mis ma täna sain, avastasin, et õpetaja on ka inimene ja on näha, kes on ka ema. Olin ja olen siiani väga liigutatud. Poleks seda uskunud. Ma tänan.

Olen täna palju kallisid saanud. Eelkõige aga selle pärast, et olen neid otsinud. Otsinud lohutust.

Kallis Marek helistas mulle täna. Vahetult enne inglise keele tundi. Ja see, mida ta mulle rääkis...ma ei olnud selleks valmis. Kuidas on võimalik, et just eile kuulsin Ülku ema rõõmsat ja elujõulist häält, kuid täna...täna teda pole enam meie seas... Ma pole teda elu sees näinud, kuid tema hääl ning jutud, kuidas poisid teda nii kõrgelt hindavad...see on märkimisväärne ja näitavad, et see naine oli suutnud hakkama saada sellega, mida näiteks minu ema ei suutnud. Just see ema roll.

Tunnen kaasa sulle Ülku! :'(

Murtsin oma küüne! Nagu OMG!!! Ega ma siis mingi beib ole...aga see oli minu kõige pikem küüs! 27mm. niu niu. Küll poole aastaga tagasi kasvab :D Loodame. See on see, kui tüdrukutega korvpalli mängida.

Nüüd pannkooke tegema ja oma vennale ma neid ei anna, sest ta ajab mu läpaka tagant minema! Böööh! xD

Tsau.bläu. <3

I see you....

Olen armunud...sellesse loosse. Ja kellessegi veel ;)

I have been a very naughty girl. Sõna otseses mõttes. Mul on sellised süümepiinad , et ma see nädal kohe üldse kooli ei jõudnud. Olin haige, kuid siis vavasid mind veel unetuse häired. Täna sain tõestust oma hirmudele. Väike soovitus teile kõigile nõrganärvilistele väga elava fantaasiaga inimestele, ärge vaadake õudusfilme mitme päeva/öö jooksul. Eriti veel inimestega, kes arvavad, et "Saw" on komöödia. Väike ülevaade minu õudukaõhtutest:

Alustasime "Paranormal activityga." Mulle öeldi, et mina olen õudsam kui see film, kuna minuga on oht sinikaid saada. Kuid ei ole minu süü, et iga kord keegi mind ribidesse torkis või karjus "Böööh." Loogiline, et ma siis ehmatan.

Seejärel vaatasime "The descent." Need valged olevused (nahkhiir-inimesed ilma tiibadeta) olid minu lemmikud...Naljaga pooleks muidugi. Peategelasteks grupp adrenaliini sõltlasi naisi, kes lähevad tundmatut koobast uurima ja lõppude lõpuks kes tapab kelle ja kuidas. Väga palju verd ja vaimset psühhi. See film tõi isegi pisara silma...kuid alguses, kui peategelase mees ja laps hukkusid väga koleda õnnetuse läbi. :'(

Ooo jaaa..."Resident evil. Afterlife." Võin öelda, et see on minu lemmik õudukas. Need zo

mbid olid mõnikord väga koomilised minu jaoks, kuid siiski film, mis mind värisema pani, eriti need mutantzombid ja -koerad. (Y)

"The mirrors" :S Suhteliselt jube. Kõige rõvedam osa oli see, kus peategelase õe peegeldus tappis selle kena neiu, rebides oma pea lõhki. Julm, ma tean. Film on tõeliselt räige. Tegevus toimub põhiliselt põlenud kaubamajas, mis oli kunagi olnud hullumaja, mis pandi kinni, kuna seal toimus veresaun. Halva vaimud, deemon, hullus, veri, surm igas peegelduses ning tõe otsing- selle filmi märksõnad.

"The expendables" ei olnud õudukas vaid hoopis märul. Palju häid näitlejaid, tapmist, hea süžee ning teostus. Sai nalja, põnevust ning hetki, kus silmi varjata käte taha.

Täna rohkem ei jõua kirjutada....Külalised, telekast Top Geari vaatamine, minu kiusamine( nagu alati) ja niisama koomiline olemine- tavaline õhtune olemine minu juures.

Loveing my blond other side.

Am I supposed to be happy?

...when all I ever wanted, comes with a price....



Olen täna veidi kurb. Ehk vihane. Võib-olla masenduses. Või hoopis haige ning väsinud? ?

Terve päeva olen ma oma vennaga vaielnud. Ta ei mõista, et see raha, mis mul on, on elamiseks ei-tea-kui-kauaks-ajaks. Tema aga tahab osta seda ja toda, rääkides, et sel nädalal saab nii kui nii juurde. Tema sellele ei mõtle, et mis siis saab, kui ei laeku seda summat, mida oodati. Mis siis on? Tuleb ette mõelda ja kasvatada mõistus endale, kui nii suur soov on linnas elada. Ma olen selle majandamisega juba täitsa harjunud, kuid raske on teda veenda selles, et elu ei ole odav. Hetkel istume samas toas, kuid ühtegi sõna ei ole oma vahel arutanud. Ja kõik selle pärast, et ma ei ostnud talle midagi. Nagu väikene laps! Tõsiselt.



Pärast kooli käisin Rakvere noortekeskuses. Sain väikese trenni seal... Tantsisin^^ ja siis väike piljardivõistlus vennaga. Napilt kaotasin. Aga samas mu vend kaotas endast palju nooremale poisile.


Homme kõhutantsu...


Veidi nädalavahetusest. Reedel istusin poistega enda juures. Mina õppisin autokooli arvestuseks ja poisid napsutasid siin vaikselt. Mingil hetkel nad lahkusid ja kui olin juba ennast veenanud voodisse vedama, heliseb taaskord saatuslik telefon:" Tsau! Kas sul on ikka veel külalised? Ok. Tule siia. Naabril on pidu." Lubasin pilgu peale visata... Jep. Kell neli jõuan koju alles. Ja magasin autokooli maha ka veel pealekauba. Lihtne geniaalsus! Ma tõesti kahetsen, et sinna ma ei jõudnud.
Siis sain mingil ajal tuttavalt(minu tantsupartnerilt) kõne, kus ta mind mõnitas, et ta ei vii mind täna klubisse, kuna ta ei ole kindel, kas isegi läheb. Kõne kestis kusagil pool tundi, kus ta mind mõnitas ja kiusas. Aga ta sai vastu ka! :)
Kusagil 17.00 helistas Liis ja kutsus enda juurde peole. Kuna klubisse minekut polnud ja üksinda ka olla ei tahtnud, siis olin nõus. Sain ennast poole tunniga valmis, kui helistati ning öeldi, et on juba Rakveres. Ja minek Tapa poole. Liisi juures oli tore. Sain lapsega tegeleda seal ja ikka kiidusõnu, et ma saan lastega hästi läbi. Kusagil kell 1 öösel, kui enamus mehi oli ära vajunud ning kodudesse ära viidud, otsustasid naised klubisse minna. Minu õnneks muidugi ;) Läksime Tapale Arammi. Ega siis me ilma jamadeta seal saanud. Minu ja Mariliisi kallal hakkasid mingid tibid kohe norima. Minu chicki probleem oli selles, et ma oma kätega vehin. Vehin=tantsimine. Kuid ta ise koperdas mulle otsa. siis ta jõllitas mind pikalt ja siis lausus
" Mida sa vehid siin!"
"Kui ei meeldi, mine siis eemale.!"
"Tõmba nahhui!"
*Tantsin kutiga edasi* Tibi kõndid korra eemale...Siis jalutab tagasi, lootes, et saab minu kallal veel vinguda. Aga ma ei teinud talle seda rõõmu. Kell 7 sain ilusati koju tagasi ning magama. Ega siis telefon ju vait ole, kui mina üritan puhata. Küll helistab vend, et kas kodus ja kas see ja see tehtud jne.


Veel palju oleks rääkida, kuid ei oska ja ei saa neid sõnu lausuda. Pettumus...Tean, olen viimasel ajal paljudele seda valmistanud.


Don't You Feik It! I'm not satisfied with where I am at
life.

Ei vea!

Hakkasin just blogisse üle pika aja kirjutama ja siis...telefonikõne:" Kle tsau! Räägi kus sa oled? Ma mõtlesin, et kas sa minu juurde peole ei taha tulla, et siin mõned küsisid su järgi ja tahtsid sind siia.Kas tuled?
No miks mitte, pole nii kui nii midagi teha...Klubisse keegi ju ei vii ja eks ma siis ole oma sõpradega :)

Järelikult kriblan teile homme...



Kohtumiseni kallid pidutsejad!