I´m getting better!

It is a crazy day and night for me! Yup-yup, feeling loca-loca, eating some choco-choco. U-la-laa and chiki-briki...

HAHAHHAHAHHAHAHAHHA!

Räägi veel Liisuga msn-is :D

Ma tegelikult olen paar päeva bloginud, aga oma mõtetes. Kui hakkan oma mõtteid blogisse kirjutama, siis soovib laps kohe tähelepanu saada. xD Ja nii just juhtuski.

*Emme jookseb lapse juurde. Its time to change diapers!*

Vot nii! Vahelduva eduga blogimine :D

Ja mõtted ongi kadunud -.-'

Ummm... Awkward....

Ihihihi, meenus:D Alustan sellega, et paar päeva tagasi tekkis nostalgia. Sattusin mõningate videode peale, min sai tehtud. Panen nende lingid ka siia, sest aeg-ajalt on hea meenutada, mida me oleme korda saatnud. Minu halli ja vihmase päeva tegid need küll rõõmsamaks.

Liisu video meist:

http://www.youtube.com/watch?v=rwkV31FZdfo&feature=BFa&list=FLmD0kDgQ8BJKO3TOoEVlN_g&lf=mh_lolz

Minu video Liisu sünnipäevaks:

http://www.youtube.com/watch?v=LGSDIQl4ygM&feature=related

Ja ülbe neliku video:

http://www.youtube.com/watch?v=wpLwad91G8E

Nostalgiale tuli kasuks veel see, et Liisu käis mul külas! :D Yay! Kui 100% aus olla, siis alguses oli natuke imelik, sest minu jaoks, rõhutan, et just minu jaoks oli raske jutule saada. Me polnud ju nii kaua silmast silma teineteist näinud. Aga hea on tõdeda seda, et siiani ei ole me kumbki väga muutunud. No jaa, mul on küll laps aga see ei muuda asjaolu, et ma ise ka käitun nagu laps kui mind teatud seltskonnaga kokku lasta :) Näiteks saan tuua tänase jutuajamise Liisuga :) Kuid siin on ka konks. Ma sõin enne šhokolaadi :P

Soovitus kõigile nurisejatele, et mis esimene advent see selline olgu! OSTKE KUNSTLUND JA LASKE AKNAD SEDA TÄIS! Petab vähemalt kuigi kauaks ära :D

Täna hommikul ajas mu vend mu nii tigedaks. Saan aru jah, et ta ei ole harjunud sellega kui laps nutab. Kuid mõni võiks kaastundlikum olla, ka mina olen selle tõttu väsinud, kuid ma ei nurise! See on ikkagi tema väike õelaps ju! Ega ta ise väiksena parem olnud, me kõik oleme väikesed olnud! Ja mis kõige nõmedam, selle asemel, et lapsele ise pilk peale visata, ta istub arvutisse ning kirjutab Facebooki, kuidas lapse nutt ta närvi ajab. Ärrrgggghhhh! Like WTF? See sarnaneb asjaoluga, et inimesed, kellel ei ole lapsi, tulevad õpetama, kuidas lapsi kasvatada. Muidugi teoorias kõik on ok, et kui oleks laps siis selles olukorras teen seda ja toda. Aga krt, muretsege endale laps ja saage aru, et laps ei ole mingi programm! Kõik lapsed on erinevad, kõik lapsevanemad on erinevad ja samuti nende maailmavaated! Üks nõuanne ei pruugi kõikidele lastele meeltmööda olla. Ma olen õnnelik, et mu laps on suhteliselt vähe jonninud siiani, kuid kui tal on tuju, siis ta ikka jonnib ka. Seni, kuni laps on õppinud kõnelema, ei pruugi paljud tast aru saada. Emme muidugi võib neid aimata, sest see on meile sisse kodeeritud, kuid teised ei saa sellest aru.

Nii...Hinga sügavalt sisse ja välja, rahune maha. Mhm, läksin nata närvi selle teema peale...

Njaa, vaatasin just kuidas isa hoiab mu pisikest, laps magab tal süles, käed risti rinnal. Overloade of cutiness. Ja sinna taaskord mu mõtted kadusid :) Aga vähemalt pani mu naeratama :)

Soojust ja mõistmist kallikeste kodudesse! Püsige terved :*

Ning ilusat esimest adventi!

Uus peatükk elus...

Jah... Nii see on. Minu elus algas uus peatükk. Nüüdsest olen ma lapsevanem...Uhke ema.

Kuna ma pole ammu kirjutanud, sest mul ei olnud võimalik internetis olla ja kuna vastsündinuga on esialgu rohkelt tegemist, siis jäi blogimine kaugesse minevikku. Kuid nüüd avaneb mul võimalus taaskord kirjutada, muidugi ainult siis, kui laps teeb uinakut. Aga ma alustaks sellest, kuidas mul sünnitamine kulges, sest paljusid see huvitab. Eks ole näha, kas suudan naistelt hirmu peletada või hoopis tekitada sünnitamise koha pealt.

Ööl vastu 7.oktoobrit hakkasin tundma valu. Te ei kujuta ette kui hirmunud ma olin, kui sain aru, et varsti-varsti on mu pisike laps minu süles. Hirm ei olnud lapse ees, vaid pigem sünnitamise ees, kuna mulle räägiti selliseid hirmujutte. Ma ootasin kusagil 2 tundi, enne kui helistasin isale. Tahtsin teada, kui pika vahega mul tuhud käivad. Kuid asi oli kahtlane. Tuhude aeg oli väga kõikuv, mul oli niigi aeg üle läinud terve 1 nädala võrra. Pool3 öösel tuli kiirabi ja sõitsime Rakvere haiglasse. Tapa kiirabi arstid olid väga armsad ja toetavad, erinevalt Rakvere arstist( kes oli venelane), kes minuga oli väga ebaviisakas ja julm. Ämmaemandad olid seevastu jällegi toetavad.

Olin 17h sünnitustoas... Üksi, kannatades valu. Käidi vahel mind kontrollimas. Mu ema ütles, et tema esimene sünnitus oli kestnud vist 40 tundi ja mul oli seda sama oodata. Ema isegi soovitas mul keiserlõikele minna, kuna ta ei tahtnud mind seda valu läbimas näha. Terve see aeg, mil ma olin sünnitustoas, olid tuhud mul sinnamaani ebaregulaarsed... tuhud ei läinud tihedamaks ja valusamaks nagu peaks. Mu lootevesi oli roheline, mis on tüüpiline üle aja läinud rasedusele. Kui arstid lõpuks otsustasid mulle süsti teha, et kiirendada sünnitegevust, vot siis läks põrgu lahti.

Sellist valu pole ma elus varem talunud. Kuna ma olin terve päeva söömata ka, siis mul ei olnud mingit jõudu. Kui pressid peale hakkasid, siis ei olnud valu enam nii hull. Ämmaemand rääkis rahulikult mida teha ja oli väga julgustav, erinevalt sellest lühikesest paksust arstist, kes sõimas mu näo täis, kuna ma nutsin. Kes ei nutaks, kui arst läbivaatluse käigus kohtleb sind kui elutut asja ja seetõttu teeb ta väga haiget. Aga 2 tundi pärast süsti oligi mu laps käes. Ma olin nii õnnelik kui nad ütlesid, et mul sündis tütar.

Kui laps mulle sülle pandi ja ta mind oma imearmaste silmadega vaatas... See oli võimas tunne ja hindamatu hetk...Ta pisikesed käed minu poole sirutatud, ta isegi ei nutnud vaid näitas mulle hoopis keelt :D Selline neiu kohe. Aga siis selgus, et minu sisse jäi veel platsenta tükke, mis võivad tekitada verejooksu mulle kui neid välja ei võeta. Aga kuna nad ei saanud neid kätte ilma mulle suurt valu tekitamata, siis pandi mind narkoosi alla. Samal ajal õmmeldi mu haavad ka kinni. Kui üles ärkasin, pidin natuke veel taastuma, enne kui palatisse lasti. Kuna ma kaotasin palju verd, olin ma väga nõrk, et ise kõndida. Hiljem toodi mu laps palatisse, kus ta mu kõrval magas. Esimene öö ma eriti ei maganudki, ma lihtsalt vaatasin, kuidas pisike magab. Arstid pärast ütlesid, et mul oli adrenaliini tase kõrge, selle pärast mul und ei olnudki. Aga ta oli magades nii armas.

Olin haiglas 3 päeva ja siis lasti mind koju. Kuna istuda oli väga valus ja istuda ei tohtinudki, siis teekond haiglast koju oli väsitav. Kui koju jõudsin, siis pisikesega jäime kohe magama. Samal õhtul tuli Urmet koju ja see pilt, kuidas ta pisikest piilus oli naljakas aga samas ka armas. Urmet on muide siiani väga innukas lapsega, muutkui tahab temaga mängida ja teda lennutada. Aga õnneks ma taastusin väga kiiresti, kuu pärast sünnitust olin ma täielikult paranenud. Ning laps kosub siiani väga jõudsalt. Lapsed kasvavad nii kiiresti.

Lapsele meeldib väga auto ja vankriga sõita. Mäletan meie esimest jalutuskäiku. See ei olnud väga pikk, kusagil 500 m sain jalutatud, siis jäin seisma, et rääkida juttu. Siis aga tuli veel isa meiega rääkima ja siis veel üks vanem naisterahvas ning kui isa oli koju sõitnud tuli Leino meie seltskonda. Kui teistel oli lapsele pilk peale visatud ja õnnesoovid emmele öeldud, siis suundusime koju, kuna isa tahtis poodi minna ja nii sai Emma ka autosse pandud.