Kuna ma pole ammu kirjutanud, sest mul ei olnud võimalik internetis olla ja kuna vastsündinuga on esialgu rohkelt tegemist, siis jäi blogimine kaugesse minevikku. Kuid nüüd avaneb mul võimalus taaskord kirjutada, muidugi ainult siis, kui laps teeb uinakut. Aga ma alustaks sellest, kuidas mul sünnitamine kulges, sest paljusid see huvitab. Eks ole näha, kas suudan naistelt hirmu peletada või hoopis tekitada sünnitamise koha pealt.
Ööl vastu 7.oktoobrit hakkasin tundma valu. Te ei kujuta ette kui hirmunud ma olin, kui sain aru, et varsti-varsti on mu pisike laps minu süles. Hirm ei olnud lapse ees, vaid pigem sünnitamise ees, kuna mulle räägiti selliseid hirmujutte. Ma ootasin kusagil 2 tundi, enne kui helistasin isale. Tahtsin teada, kui pika vahega mul tuhud käivad. Kuid asi oli kahtlane. Tuhude aeg oli väga kõikuv, mul oli niigi aeg üle läinud terve 1 nädala võrra. Pool3 öösel tuli kiirabi ja sõitsime Rakvere haiglasse. Tapa kiirabi arstid olid väga armsad ja toetavad, erinevalt Rakvere arstist( kes oli venelane), kes minuga oli väga ebaviisakas ja julm. Ämmaemandad olid seevastu jällegi toetavad.
Olin 17h sünnitustoas... Üksi, kannatades valu. Käidi vahel mind kontrollimas. Mu ema ütles, et tema esimene sünnitus oli kestnud vist 40 tundi ja mul oli seda sama oodata. Ema isegi soovitas mul keiserlõikele minna, kuna ta ei tahtnud mind seda valu läbimas näha. Terve see aeg, mil ma olin sünnitustoas, olid tuhud mul sinnamaani ebaregulaarsed... tuhud ei läinud tihedamaks ja valusamaks nagu peaks. Mu lootevesi oli roheline, mis on tüüpiline üle aja läinud rasedusele. Kui arstid lõpuks otsustasid mulle süsti teha, et kiirendada sünnitegevust, vot siis läks põrgu lahti.
Sellist valu pole ma elus varem talunud. Kuna ma olin terve päeva söömata ka, siis mul ei olnud mingit jõudu. Kui pressid peale hakkasid, siis ei olnud valu enam nii hull. Ämmaemand rääkis rahulikult mida teha ja oli väga julgustav, erinevalt sellest lühikesest paksust arstist, kes sõimas mu näo täis, kuna ma nutsin. Kes ei nutaks, kui arst läbivaatluse käigus kohtleb sind kui elutut asja ja seetõttu teeb ta väga haiget. Aga 2 tundi pärast süsti oligi mu laps käes. Ma olin nii õnnelik kui nad ütlesid, et mul sündis tütar.
Kui laps mulle sülle pandi ja ta mind oma imearmaste silmadega vaatas... See oli võimas tunne ja hindamatu hetk...Ta pisikesed käed minu poole sirutatud, ta isegi ei nutnud vaid näitas mulle hoopis keelt :D Selline neiu kohe. Aga siis selgus, et minu sisse jäi veel platsenta tükke, mis võivad tekitada verejooksu mulle kui neid välja ei võeta. Aga kuna nad ei saanud neid kätte ilma mulle suurt valu tekitamata, siis pandi mind narkoosi alla. Samal ajal õmmeldi mu haavad ka kinni. Kui üles ärkasin, pidin natuke veel taastuma, enne kui palatisse lasti. Kuna ma kaotasin palju verd, olin ma väga nõrk, et ise kõndida. Hiljem toodi mu laps palatisse, kus ta mu kõrval magas. Esimene öö ma eriti ei maganudki, ma lihtsalt vaatasin, kuidas pisike magab. Arstid pärast ütlesid, et mul oli adrenaliini tase kõrge, selle pärast mul und ei olnudki. Aga ta oli magades nii armas.Olin haiglas 3 päeva ja siis lasti mind koju. Kuna istuda oli väga valus ja istuda ei tohtinudki, siis teekond haiglast koju oli väsitav. Kui koju jõudsin, siis pisikesega jäime kohe magama. Samal õhtul tuli Urmet koju ja see pilt, kuidas ta pisikest piilus oli naljakas aga samas ka armas. Urmet on muide siiani väga innukas lapsega, muutkui tahab temaga mängida ja teda lennutada. Aga õnneks ma taastusin väga kiiresti, kuu pärast sünnitust olin ma täielikult paranenud. Ning laps kosub siiani väga jõudsalt. Lapsed kasvavad nii kiiresti.
Lapsele meeldib väga auto ja vankriga sõita. Mäletan meie esimest jalutuskäiku. See ei olnud väga pikk, kusagil 500 m sain jalutatud, siis jäin seisma, et rääkida juttu. Siis aga tuli veel isa meiega rääkima ja siis veel üks vanem naisterahvas ning kui isa oli koju sõitnud tuli Leino meie seltskonda. Kui teistel oli lapsele pilk peale visatud ja õnnesoovid emmele öeldud, siis suundusime koju, kuna isa tahtis poodi minna ja nii sai Emma ka autosse pandud.
No comments:
Post a Comment