APPIIII!!!!!!

Taaskord olen kadunud ma sõna otseses mõttes metsa. Täielik isolatsioon inimestest ja muust maailmast. Ei kurda selle üle, palju...aga arvan, et see tuleb mulle kahjuks suhtlus tasemel. Äkki hakkan teiega rääkides vilistama nagu linnuke või hoopis haugun teile vastuseid ette. Kuid see ei ole selline üksindus nagu ma sooviksin. Pole kuhugi põgeneda, kui saabub Boss või teha seda, mida hing soovib. Minu elule on seatud kriteeriumid ja pean neid jälgima.

Aga mitte kauaks, kuna saan omale maja. Saan olla seal enda peremees ja enda eluga teha seda, mida tahan. Selle võimaluse kinkis mulle mu isa. Ta hoiab mind väga. Aga taaskord, mul on tema pärast suur hirm. Mida tunneksite teie, kui näeksite enda jaoks kallist inimest valust tuikumas, värisemas? Kuid mida tunneksite siis, kui teaksite, et selle valu taga on keegi kolmas, kes tahtlikult seda teeb? Viha! Just nii tunnen mina. Aga kõige suurem viha on mu enda vastu, kuna ma ei oska midagi teha, et teda kaitsta. See abituse tunne on kõige vastikum tunne, mida ma olen oma elu sees tundnud. Raske on enda peegelpilti näha, kui mõni hetk tagasi kõndis sust mööda vari ühest suurepärasest rõõmsast elujõulisest mehest, kellest alles on jäänud üks suur murede vare. Ainuke lahendus oleks siit lahkuda, kuid siin naasen probleemiks mina. Viimane aasta koolis...Raske on mujal uut kooliaastat alustada, ma ei tahaks ka. Mul on siin palju toetajaid ja samad lood on isaga. Kuid kui mu kool on läbi...Hüvasti!


Maja ise edeneb aeglaselt. Aga teate mida? See tunne, et oma kätega valmib midagi ja näha selle arengut...See on võimas. See maja on minu ja mu isa oma...Meie teeme seda...Voolime seda oma nägemise järgi. Nii humoorikas on kuulda, kuidas isa räägib plaanidest:" Siia teeme sauna."
"Saun pidi ju hoopis sinna minema."
" Ei no. Tore on ju kui kaks sauna on. Siin majas käime ise saunas aga see saun, mis me sinna aida asemele teeme, see on läbu panemise koht."

Nii geniaalne ta mul ongi :)


Mingi aeg...ilmselt siis kui mingi draama oli jälle üle käinud, sain taaskord lollusega hakkama. Läksin oma poisiga lahku. Elu suurim viga!!! Ma ootasin ta kõnesid, ta sms-sse.... aga samas ma eirasin neid. Kuni ühe ööni... Ta helistas...Ma vastasin... Ja leppisime ära! Ma poleks uskunud, et suudan kellegi vastu selliseid tundeid tunda. Suutsin taaskord ennast nutma ajada. Kool võiks juba läbi olla, et saaksin elada täiel rinnal oma elu, koos temaga...



Mäletate seda tormi? Kes ei mäletaks. Ma pole elu sees ühegi tormi pärast kartnud, nagu oli sellega. Just see pimedus ja äikese sähvatused. Tunnen kaasa neile, kes said tormis kahju.


Nii...enam ei jaksa kriblada...mõtteid ka pole. Loodan, et suudan mõne normaalse tulemiga teid taaskord lõbustada.


Be sweet! Hoidke oma armsamaid ;)

...

Taaskord pole nii ammu kirjutanud.... See on see, kui nett rändab, või on rännakul hoopis mina. Seekord saan öelda, et positiivseid asju on rohkem juhtunud. Võtan ka ise asju kergemini. No, oleneb ikka mida, aga üritan mõelda just selliseid ilusaid ja rõõmsaid mõtteid ja meenutada head ja unustada kogu halb asi. Kuid halvad mälestused longivad mu varjus... Korra peaksin kukkuma, siis olen ümbritsetud taaskord kogu halvaga... ja sealt püsti saamine on raske.

Raske on meenutada, mida ma teinud olen. Mäletan sellest ajast peale, kui sain Karli ja Liisuga Kadrinas kokku. See oli kusagil nädal tagasi, neljapäevane päev. Oh, Meie 2 h kestnud non-stop jutt (Y) see päev jäi meile väheseks. Meie teemad olid seekord aga väga tõsised. Mina alustasin ja Liisu lõpetas. Kui Rakveres käisime...oi oi, mis meenus.

Karl+ punased teksad = xD

See pilt ei lähe mul jah nii pea meelest :D. Aga meie põhiteema oli armastus: millal on õige aeg öelda "ma armastan sind", kaugsuhe,kooselu, jne. Väga huvitav oli. Nüüd pean vist ise Haapsallu minema, et neid uuesti näha. aga pole viga, seal tuttavaid veelgi, keda pole ammu näinud.

Ja siis algas põrgulik nädalavahetus. Halb oli ta selle pärast:

Tegelesin väljas puudega (hahaa). Ladusin neid ja lõhkusin jne. Tegin seda mida oli vaja, et õuepealne korda saaks. Aga palavusega läksin tuppa vett jooma ja selline uimane nagu ma olen, unustasin telefoni välja ühe paku peale. Oleks vihma tulnud, poleks asi nii hull, aga tagasi tulles avastan, et polegi telefoni. Lännu. Otsisin pool tundi seda vist taga, kuni märkasin, kuidas Bruno jookseb mul kaskede poole. Brunokene on meil selline väike krants, kes ise on arg aga sööb kõike. Järgnedes talle avastasin toreda vaatepildi. Bruno istub minu näritud telefoni juppide kõrval, keel suust väljas ja süütukese nägu ees. Kaart oli terve, aga telefonist oligi alles ainult jupid.

Kõige raskem oli see, et ma ei saa ennem magama jääda, kui pole kuulnud oma musikese häält või saanud talt sõnumi. Ta hääl on nii rahustav ja...raske on sõnadega seda seletada. Reedene õhtu oli kõige raskem. Ma vist ei maganudki sel ööl. Pidin ootama esmaspäevani, et saaksin uue telfa endale. Lõpuks.

Laupäeva päev möödus kas töiselt või igavledes, täpselt ei mäleta, aga tean, et õhtul oli "kvaliteetne aeg" oma emaga. Tegin talle maniküüri, kuulasin ta olemisi tädi juures ja kuulasime muusikat. Järgmisel päeval olid mu isa esimesed sõnad " mida sa eile tegid, et ta nii õnnelik?" vastus on: NÄITLEMINE. Vastan tema valedele nii. Aga sellest rohkem ei räägi ^^

Esmaspäev oli suhteliselt uimane. selle eest oli teisipäev mul väga töine. Kell 8 juba ärkvel, toad korda, lõuna valmis ja välja tegutsema. Väljas sain heki ära pügatud, ja isegi enam vähem sirgelt. Sai ka vana ehitusjärgne praht minema visatud ja garaaži seinad korralikult ära kaunistada sarvedega. Kui isa koju jõudis, andis ta mulle kiired õppesõnad ja asusingi trimmeriga trimmerdama. Ma nii uhke enda üle ^^ Varsti istun selle murutraktori selga ka :D

Öösel ma aga magada ei saanud ja otsustasin terve öö netis passida, mida ma ka tegin. Mängisin mingeid mänge, kuni jäin mängima...ummm, Sherwood Dungeoni. Ajasin seal inimesi nii närvi kui ka naerma. See võis tuleneda kas kohvist, igavusest või väsimusest. Kell 8 heitsin korraks voodisse pikali...silm vajus kinni...ja siis tuleb isa tuppa ja kamandab tööle. See oli vist tunnine uinak ja pärast seda pole ma magada saanud. Ega ei kurda ka. Tahan näha, mida ma täna öösel siis teen :) aga kohv hakkab otsa saama. Peab uue muretsema. Siiani on meeles, kui HEA oli üks Taanist toodud lahustuv kohv. Ossa poiss kui kiirelt see kohv otsa sai. Eks ikka tänu minule ^^

Homme hommikul võtan sammud Tamsalu poole. Lähme siis emale ja tädile külla. Pärast seda põrutaksin hea meelega Pärnusse!!! Aga eks näeb, mis seal Tamsalus juhtuma hakkab. Sugulastest rääkides.... Käisime isa, mina, Tauno ja tema naine ja tütar ujumas Udriku järve ääres. Küll oli mõnus!! Sain Kelly ja Liisuga paremini tuttavaks ja sai lihtsalt lõõgastuda.

Kas teie meelest ei ole imelik vaadata, kuidas vend sebib naisi. Ma ei tea. Mina ikka arvasin, et minu vennad on sellised karmid ja kõvad kutid, aga kui dissiplineeritud vanem vend ütleb" mul hakkas palju parem, kui sind nägin" oma pruudile, siis seda on nii imelik vaadata, aga küll see oli armas <3>

Tänaseks aitab...Lähen nüüd Vohnjasse lõbutsema...

Cya and peace out! :*