Tänane päev on olnud lihtsalt jube... Miks ma pean nii paganama emotsionaalne olema!!!! Suudan oma tunded vakka all hoida, kuid kui küsiti küsimus:" Kas pooldad oma ema tegu?"... Ja juba mu käed värisesid, pisarad taaskord valla, süda tahab rinnust jooksu pista... Kuid kogu selle "hirmumoraali" lugemise juures, mis ma täna sain, avastasin, et õpetaja on ka inimene ja on näha, kes on ka ema. Olin ja olen siiani väga liigutatud. Poleks seda uskunud. Ma tänan.

Olen täna palju kallisid saanud. Eelkõige aga selle pärast, et olen neid otsinud. Otsinud lohutust.

Kallis Marek helistas mulle täna. Vahetult enne inglise keele tundi. Ja see, mida ta mulle rääkis...ma ei olnud selleks valmis. Kuidas on võimalik, et just eile kuulsin Ülku ema rõõmsat ja elujõulist häält, kuid täna...täna teda pole enam meie seas... Ma pole teda elu sees näinud, kuid tema hääl ning jutud, kuidas poisid teda nii kõrgelt hindavad...see on märkimisväärne ja näitavad, et see naine oli suutnud hakkama saada sellega, mida näiteks minu ema ei suutnud. Just see ema roll.

Tunnen kaasa sulle Ülku! :'(

Murtsin oma küüne! Nagu OMG!!! Ega ma siis mingi beib ole...aga see oli minu kõige pikem küüs! 27mm. niu niu. Küll poole aastaga tagasi kasvab :D Loodame. See on see, kui tüdrukutega korvpalli mängida.

Nüüd pannkooke tegema ja oma vennale ma neid ei anna, sest ta ajab mu läpaka tagant minema! Böööh! xD

Tsau.bläu. <3