nii on lood...

Mu senine päev oli nagu ta oli, kuid äkitselt oli kõik pea peale pööratud...

Algatuseks mu peavalu....

Ja siis karm reaalsus....

Ma peaksin kohvi joomise lõpetama, kuna ilmselt sellest tulenes ka see asjaolu, et ma endast nii äkitselt välja läksin. Täiesti lampi hakkasin nutma, ma värisesin...mõtlesin, et nüüd läheb küll asi käest ära. Ma ei ütle miks nii juhtus, kes teavas, need teavad...Nii palju võin öelda, et lood mu perega, mu enda tervis ja teatud asjad veel, vot need samused valdkonnad on põhjustanud mu tänase oleku.

Aga tänan neile, kes suutsid mu tuju parandada ja mõtted mujale viisite...Natuke halb on veel olla, kuid saan hakkama. Olen alati saanud ja saan ka edaspidi....ei vannu alla, sest on mille poole püüelda.

***olen küsimustest väsinud...tahaksin lihtsalt olla seal, kus ma ennast turvaliselt tunneksin... teades, et kõik saab korda ja tundes, et minust hoolitakse, armastatakse...arvasin ekslikult, et teadsin, mis igatsus on, kuid nüüd ma tunnen seda. On mida igatseda...Võiks ju arvata, et vanemaks saades, loksub kõik paika, kuid miks on veel nii paljud asjad lahendamatta...***

Mul oli täna meeldiv juttu ajada tüdrukuga, kes on justkui mini mina :) Mul on tema pärast hea meel. Ja siiani imestan, kuidas tänapäeva noored suudavad nii targad olla. (Neid tarku *heas mõttes* on siiski vähe) Teinekordki võiks rääkida...

See lugu räägib kõik minu eest...

Ja taaskord on blogimine mind rahustanud...ma tunnen ennast palju paremini... või on see tulnud lihtsalt selle loo 100kordsest kuulamisest... Kuidas võtta.. aga sel juhul head ööd kullakesed... Üks kallim kui teine, teine armsam kui kolmas...(K)(L)