Oh oh ohh....

Taaskord...Jälle olen ma kadunud! Miks ma suudan ennast ära kaotada, eksitada isegi ennast kuhugi nii, et endalgi pole õrna aimugi, mis juhtus... Saite aru? Ei? Pole hullu, mina ka mitte aga kes ikka mõistab elu, kui ta peaks lill olema, kuid me ei näe seda lillena...Kaotasite järje? Jah, mina ka.

Ehk aitaks teie segadusse ajamisest. Aga ma ei saa...See nii vahva :)

Please raise your hands, who has messed their livies to total chaos??

*Little blond raises her hand while looking saddly away*

Eelmine..ei üleeelmine nädalavahetus oli Leino sünna... Pärast nädalat piinarikast ja igavat nädalavahetust Väike-Maarjas, kus ma sain ainult kassi ja koera üle naerda ja terassil korvpalli mängivaid poisse jälgida, suundusin sünnipäevaks maale isa juurde, et seal koristada ja vaaritada. Hmm, mitu kilo salatit ma tegin? PALJU! Aga kuna kõigil oli grilltoodetest kõtukene täis, ei soovinud keegi mu salatit maitsta... Alles õhtul, kui alkohol oli otsas, otsustasid mõned poisikesed enne pikka koduteed süüa. Aga oh neid poisse...Enamus salatist leidsin hommikul laua alt, sest mõne arvates oli kahvel liiga väike xD Loll on ju see, kes vabandust ei leia.

Aga muidu oli väga tore istumine, mina muidugi olin neidudega toas ja vaatasime eurovisiooni, kus jäi isegi mulle arvamus, et ma olen mingi eurovisiooni fänn, kes teab nii laulu kui ka selle tegemise tagamaid... See aasta lihtsalt juhtus, et ma jälgisin tähelepanelikult seda üritust. Kuid võidulaulust niipalju, et eestikeelne varjant meeldis mulle palju rohkem.

Ja nüüd jooksis mu juhe kokku... Mida teha??? :S Mõtteis on ju nii palju, kuid kahju, kui nii kiirelt head asjad kaovad! Ja ma ei räägi aiult mõtetest... Kui palju häid hetki meil ikka elus on? Võrreldes selle raskuse, tüdimuse, murede ja muude asjade otsas on õnn väga üürike... Ja milleks see õnn vajalik, kui ei ole seda kellegagi jagada....

Umm... nüüd aitab! Nüüd aitab...