Pärast viimast blogimist saabus punase audiga ratsavägi siia. ..Või hoopis abivägi?
ah, vahet pole, sest tehti isaga diil, et mind võetakse kaasa ja viiakse siit kaugele, kaugele. Sel hetkel tundsin ennast reedetuna, et mul ei lasta ulatada see abikäsi, mida vajati....Oleksin kui ori, kes müüdi just mõisnikule. *Hüvasti, vabadus, hüvasti elu*
Minu "vangilaager" asus Peipsil. Kõik sealne oli mulle uus. Uus ümbrus, uued sõbrad/tuttavad....Ma olen palju muutunud. Nii halvas kui ka heas mõttes. Kuid ise näen negatiivseid jooni rohkem. Teate, ma ei soovita olla ainuke vallaline neiu pundis, kus on 8 noormeest, kes väitsid samuti, et on vallalised. Milliseid nimesid ma küll sain seal! Kuna mu nimi oli taaskord liiga raske ja keeruline, et meelde jätta, olin ma Kiisu... xD no mida iganes xD
Seal sain meenutada, miks ma ei salli joobes mehi.
Kolme päevaga sai aga palju tehtud, näha ja kuuldud. Kõige põnevam oli vist banaaniga sõitmine. See on see kollane täispuhutud asjake, mida veetakse paadi taga. Me kasutasime seda kui taksona, kuna rannast meie telkimisplatsini oli vääääääga pikk tee. Enne sõitu suutsin aga ma rannas veidi pikutada ja selle tõttu veab, et mul teise astme päikesepõletust pole...Kuid palju puudu ei jäänud. Ja nii saigi põletusega sõitma minna. Kõige jubedam oli esimene kukkumine!!! AI!!!!!! Ma arvasin, et murtsin kõik ribid ja kaela ka veel pealekauba, sest täiskiirusel vette kukkuda+see, et mulle kukuti peale ja ma sain veel kellegi käest jalaga....Ei usu üldse, et see valus pole. Nii pea, kui sain tagasi banaani peale.....Minu ees olev mees kuulis kindlasti minu hammaste kriginat...ma värisesin lihtsalt üle keha...Kogu see hirm, valu, külmus ja adrenaliin....TAHAN VEEL! ^-^ Ja pärast seda oli viimane kukkumine meie peatuses, kus ma kogematta kukkusin ühele mehele peale. Tal oli küll selline nägu peas, kui vee alt välja tuli, et lööb selle mättasse, kes talle peale kukkus. Woops noh, shit happens :D Üks mu uutest sõpradest istus banaani taga, kus oli kõige hullem, kuna see otsa lausa lendab üles-alla....Ja poole sõidust oli ta vees ja teise poole lohisest ta banaani taga. See pilt oli lihtalt nii koomiline. Kunagi sõidan sellega jälle..Soovitan! ;)
Asi oli selle taoline, kuid meid oli banaani peal 10 :)
Käisin veel sõbrannal tööl abis ja jõudsime käia veel Porkunis, kus sain teise külje ära põletatud...Ma ikka oskan! Te ei kujuta ette kui valus on magama jääda, kui iga sentimeeter su kehast on halvatud päikese negatiivse energiaga ja su omad mõtted, et "kõiges oled ju süüdi sina" ei lase sul uinuda.
Meenus just tõsiasi, et mulle öeldi, et mul olevat närvid läbi. Seda kuuldes, mõtlesin, et ma vana rahu ju ise, kuid õhtul magama minnes avastasin, et mu käed värisevad. Ja tasapisi hakkas meenuma veel teisigi pisiasju. Hommikul ei olnud ma värinad lakanud, ja kui mu sõbrants küsis mult, kas ma olen pidu pannud, ütlesin kindla ei :D ma pole ju selline xD aga jah...hetkel ei ole mu käed enam värisenud, ega ka jalad ega hääl :D
Aga kõige selle juure jääb mulle meelde see, kuidas isa igal õhtul mulle helistas ja küsis, kuidas mul ikka läheb ja millal ma koju jõuan. Ta on tõesti parim isa keda soovida, sest ta on alati minu jaoks olemas.
*Isegi päike tuleb nüüd välja. Miks? Ma ei taha päiksest nähagi. Aga vähemalt on ilus*
No comments:
Post a Comment